On hetki, kus inimene tunneb, et ta ei jaksa enam. Kõik justkui toimib – päevad mööduvad, elu käib – aga sees on tühi tunne. Nagu midagi on puudu. Nagu hing teaks, et see, mis täna on, ei vii kuhugi edasi. Aga astuda on hirmus. Otsustada veel hirmsam. Ja nii me istume – oma elu rongil, mis ammu enam ei sõida, vaid lihtsalt kõigub.

Miks me jääme sinna?

Sest me loodame. Me loodame, et võib-olla saatus toob lahenduse. Et keegi märkab, aitab, tõstab, päästab.

Me loodame, et äkki asi paraneb ise. Et äkki tuleb keegi või miski ja muudab suuna.

Aga sageli seda ei juhtu. Ja mida kauem me ootame, seda rohkem me väsime.

Ühel hetkel tuleb mõistmine, et edasi liikumine ei alga sellest, et kõik on korras. See algab siis, kui sa ütled iseendale: “Ma ei taha enam niimoodi elada.”

“Jah” ei tähenda, et sa tead täpselt, kuhu sa liigud. See ei tähenda, et sul pole hirme või kahtlusi.

“Jah” tähendab, et sa ei taha enam valetada endale, et kõik on hästi. Et sa oled valmis muutuma. Et sa oled valmis astuma kas või ühe väikese sammu selle poole, mida su hing tegelikult vajab.

See “jah” võib tähendada palju. See võib olla “jah” sellele, et sa hakkad lõpuks ennast kuulama. Võib-olla esimest korda elus.

Või “jah” sellele, et sa paned piirid. Ütled kellelegi “ei”, kes on sind aastaid tühjaks imenud.

Või “jah” sellele, et sa lahkud. Lähed minema, isegi kui sul pole veel uut sihti ees.

“Jah” võib olla ka otsus rääkida. Jagada oma valu. Lubada endal tunda, mitte ainult toimida.

Ja see “jah” võib muuta kõike. Mitte väljastpoolt, vaid seestpoolt.

See annab tagasi sinu jõu. Sinu hääle. Sinu elu.

Me ei pea alati teadma, kuhu me läheme. Aga me peame tundma, kuhu me enam jääda ei saa.

Kui su süda ütleb, et “see rong ei vii sind enam sinna, kuhu sa soovid minna”, siis võib-olla on aeg maha astuda.

Mitte põgenemiseks, vaid ellujäämiseks. Oma tõe, oma rahu, oma rõõmu nimel.

Julgus ei ole alati vali ega nähtav. Mõnikord on julgus vaikne otsus enda sees:

“Ma ei oota enam. Ma valin ennast. Ma ütlen – jah.”

Sinu elu ei pea olema ootamine. Ootamine, et midagi muutub väljastpoolt, kui muutus peab algama seestpoolt. Sa ei pea ootama luba kelleltki teiselt, et hakata elama iseenda elu. Mitte elu, mida sinult oodatakse, vaid elu, mida su hing vajab.

“Jah” võib olla sosin. Võib olla pisar. Võib olla samm uksest välja või lihtsalt otsus olla lõpuks aus. Aga see on algus. Ja kõik muutub hetkest, kui sa otsustad mitte enam jääda sinna, kus sind enam pole.

Sa ei pea enam sobituma kohta, kuhu su süda ei mahu.

Sa ei pea enam kandma elu, mis sulle ei kuulu.

Ütle “jah” – mitte seetõttu, et sa ei kardaks, vaid seetõttu, et sa oled valmis elama.

> “Ühel päeval mõistad sa, et suurim julgus ei olnud hüpe tundmatusse, vaid vaikne otsus mitte enam tagasi minna.”